Õrnalt värvi ja pintsliga töötades on kunstnik loonud justkui juhuslikke mustreid, mis tavakiirustajale sageli märkamatuks võivad jääda, kui ta, kõrvaklapid peas, silmad nii optimaalsel kõnni- kui visuaaltrajektooril mööda tänavat ruttab. Kunstnik sunnib meid tegema sama, mis Helimärgid/Tuned City Tallinn tegi heliga, ehk paneb vaataja/linnaelaniku kogema keskkonda harjumuspärasest teisel viisil. Visuaalkunstnikuna, inimesena, kes töötab pindade ja struktuuridega, tahaks nagu autor meile rõõmsalt ja lihtsameelselt öelda, et vaadaku me vaid neid hurmavaid materjalikooslusi, värve, kivi ja metalli, planku ja puitu! Kas sellest ei ole siis küll!? Italo Calvino on öelnud: “Üksnes pärast asjade pealispinna tundmaõppimist /—/ võib asuda uurima seda, mis asub sügavamal. Asjade pealispind on aga ammendamatu.” Siin kutsubki kunstnik hülgama hetkeks tähendustevälja ja nautima pealispinnapoeesiat, et samas lagedale tulla lööva kommentaariga linnareaalsusest, mis eelmise hüüatuse ära nullib.

Installatsioonidest sattusid mulle esimesena ette kaks tööd turvakaameratega; teema, millega väga paljud teisedki tänavakunstnikud on armastanud tegeleda, nagu Banksy, Shepard Fairey, Darius ja Downey jne.

Ühes kohas on suvaline maja pandud tummana linna jälgima, teisal on loodusele kaamerasilma andmisega püütud status quo ümber pöörata. Inimene suhtleb loodusega paljuski läbi kaamerasilma, ta vaatab loodusele otsa ja jäädvustab selle olekuid amatöör-loodusfotograafi innukusega; ta demonstreerib ja realiseerib võimu looduse üle, eriti linnakeskkonnas, sest siin on metsikus kodustatud. Tumma metsamüüri ees aga, mis teda vastu piidleb, on inimene nõutu ja ehk veidi hirmulgi. Installatsioon annab metsale tagasi selle võimu, mis tal oli inimese üle saja aasta tagasi. Siis oli mets natuke hirmutav koht, kuhu lugupidamatu kondaja ära võis eksida või ka eksitada, ja kus marjuline võis oma kuklal pidevalt metsa pilku tunda. Tumedalt kõrguvate pargipuude kontekstis töötab selline kontrast eriti mõjusalt.

Ühe kõrvaltänava algusesse paigaldatud lintidega ehitud raudpost tundub kui just selle koha jaoks loodud, kuigi mingit funktsiooni konkreetses kohas sel ei ole. Skulptuur on oma näilikus otstarbekuses nii tagasihoidlik, et inimene, kes mööda seda tänavat iga päev tööle ja koju kõnnib, ei pruugi teose ilmumist esiti märgatagi. Samas mõjub see kui kaasaegne meiupuu, mille ümber linnalapsed tantsida ja ringmänge mängida saavad. Lähemalt vaadates võlub vaatajat veel oskuslik töö metalli ja korrodeerimistehnikatega. Roostepitsid oma filigraansuses ei jäta kahtlust kunstniku käsitööoskustes. Kaunilt teostatud töö.

Oma kleepsutöödega ona kunstnik ette võtnud vanade maha jäetud ja ripakil majade tähistamise Falcki logoga, mis toob meie ette huvitava dialoogi – (Falcki nime all) tegevuse lõpetanud turvafirma kaitsmas tegevusetult seismas, lagunenud ja räämas hooneid.

Üldse paistabki kunstnik eelistavat tööd vanade majade, seinte ja tekstuuridega. Õrna materjalitunnetusega inimene peaks moodsate struktuuridega tegelemiseks palju brutaalsemat lähenemist kasutama, mis tööde käekirja järgi otsustades ei ole kunstnikule aga meeltmööda. Silmnähtavalt aga ei tunne kunstnik ennast sellise tehnikaga hästi.

Järgmine töö kleepsudega on väga jõuline. Üksteise kohale paigutatud minimalistlikud kleepsud valge müraga toovad puitaia kohale tornmajades valitseva anonüümsuse ja kõleduse õhkkonna, telekasilmad kõikidest akendest möödakäija poole tühjust virvendamas. Kindlasti üks mu lemmiktöödest.

Paari järgmise tööga demonstreerib kunstnik oma huvi ka graffiti ja selle kõige algsema vormi ehk tagi vastu. Tema lähenemine on aga jällegi väga tagasihoidlik. Ta valmistab ette plaadi tagidega ja paigaldab selle linnaruumi, muutes tagi vandalismi-elementi eemaldades omamoodi anti-tagiks. Ta ei lähe ehitisele otse kallale, sest lugupidamine maja vastu on suurem.

Kunstnik läheb lausa nii kaugele, et graffiti-eemaldajat kasutades, aga tagi siiski mitte täielikult nähtamatuks muutes sulatab ta selle hoopis maja olemusse, põlistades tagi kui tänavakunsti vormi ja kui kõige esmase linnainimese eneseväljendusvahendi staatust linnas – mina olin siin ja kirjutasin oma nime seinale.

Peanoogutustest teistele kunstnikele tasuks veel välja tuua Brasiilia kaksikud Os Gêmeos, kelle kaugelt äratuntav stiil on minimalistlikus võtmes scratchitti abil kantud seinale, mille välja otsimine ja valimine nõudsid kindlasti juba suurt eeltööd. Vaadake kui ilusti harmoneerub karakter seinatekstuuriga. Meile tundub, et see nägu oleks nagu juba mitmeid põlvkondi siit seinalt piilunud.

Väga meeldib ka navitrollalike naivistlike pilvekeste installatsioon puitaial.

Ühesõnaga, tegemist on mitmekülgsete käsitööoskuste ja kontseptuaalselt väga hästi läbimõeldud teostega kunstnikuga. Loodan temast peagi veel kuulda, sest töödel on suurt potentsiaali. Tulevased teosed ja miks mitte praegusedki kaetakse varsti  omanike poolt pleksiklaasiga ja oksjonitel hakkavad need hinnarekordeid tegema.

Töö(b)luus on Silver Jaanuse esimene isikunäitus sinikraede elust ühes ehitusmaterjalide poes.

Autor on dokumenteerinud klientide ja kolleegide tegemisi rohkem kui kahe ja poole aasta jooksul telefoni, digiseebika ja vana Zenitiga tehtud fotode kaudu.

Jaanus portreteerib poe igapäevaelu, näitab vabadel hetkedel kolleegidega tehtud töid, fotolavastusi ja isiklikke projekte, nagu šabloonidega särkide kujundamine, euroalustest mööbli ehitamine ja asjade restaureerimine.

Autorit huvitavad mustrid, mis värvisegamismasinad aastate jooksul on seintele pillutanud, laonurkadesse kogunenud unustatud asjade virrvarr, prügikonteineri ümbrusesse jätiste poolt laiali pillutatud rehvid, lapsevankrid, penoplastist robotipead; tooteetikettide read müügisaalis ja kaubaalustelt võetud kleepsud laouksel. Ta pildistab triviaalseid asju nagu laetuled, põrandamuster ja poe taga laiuv jäätmaa.

Avamine 4. septembril kell 18.00

http://www.telliskivi.eu/

http://www.soosoo.ee/

http://tinyurl.com/toobluus

kui mait metsanurga ühele niigi õõnsatest teostest veidi kaasa aidata ja juhtme jaoks auk ka sisse puurida, siis saab seal sees näiteks välist kõvaketast hoida

võib teha värvipesu, ehk võtta musta värvi, segada sisse natuke efektlisandit, mis kuivamist aeglustaks ja töötlemisaega pikendaks, ja sein mustaks värvida. siis võtta svamm ja seda kohe maha pesema hakata.

põhimõte on selles, et pahtelduse sügavamatesse kohtadesse jääb must, ja kõrgemadtelt tippudelt pestakse must maha, nii et esialgne roheline paljastub.

siis tuleb oodata kuni kõik ära kuivab, võtta liivapaber, ja kõrgemad tipud veel maha õrnalt lihvida. see annab kontrasti juurde, heledamat rohelist paljastub, ja natuke isegi pahtli enda värvi. siin on halli pahtlit kasutatud, sest valge oleks natuke liiga kontrastne aga kui heledate toonidega teha, siis ei ole erilist vahet.

lõpuks jälle lakk peale, et sein tolmuvaba ja kulumiskindel oleks.

ühesõnaga, võtad veits pahtlit, kallad natuke värvisisse, segad. siis latekskindad kätte ja seina plätserdama. suht õhuke kiht oleks vaja seinale kanda, et see 1) kiiremini kuivaks ja kui peenpahtlit kasutada, siis 2) liiga palju mahus ei kahaneks.

kui nii tahad jätta, siis polegi muud, kui mati seinalakiga üle lakkida, sest pahtel ei ole kulumiskindel ja kõik raudselt tulevad su ägedat seina näppima.