tänavakultuuri programm: darkbeat

siuke tunniajane dokumentaal. ära ei jõudnud tüütama hakata.

ehk siis kuidagi pidetu. olid intervjuud tüüpidega, kes elektrot teevad, kes rääkisid, et jah, elektro on siuke huvitav muss ja me teeme seda sest meile meeldib ja üldse peod ja inimestele ka meeldib ja. põhimõtteliselt sama jutt mida ükskõik milline subkultuur oma eripäradest rääkides ütleb. mitte midagi sisulist ei uurinud intervjueerija.

umbes nagu siis kui beats from the vault’l käis anu välba üritustesarjast lugu tegemas ja küsis, et miks sulle see muusika meeldib ja miks sa siin käid. haa, ja et kas sul on kõik riided musta värvi. no mis sa vastad siuksele küsimusele ah. ju siis meeldib. ega keegi mind kohale ei sundinud sessuhtes. mõni sööb kala ka. enivei, kodutöö ei olnud tal ilmselt tehtud ja ega teda väga vist ei huvitanud ka. minu vastused saatesse ei pääsend, aga need kes pääsesid, rääkisid samadel teemadel, mis darkbeati tüübid. rääkisid klišeedest ja väärarusaamadest mis seda subkultuuri ümbritsevad, millega nad muidugi põlistasid neidsamu klišeesid, sest kes ikka usub kui metalitüübid räägivad, et ei põleta kirikuid ja gootid väidavad et nad kõik ei kujutagi ette, et on vampiirid. ühesõnaga nad ei lisanud mingit uut informatsiooni.

darkbeati juurde tagasi tulles – ajaloost mindi väga pikkade hüpetega üle, mainiti kraftwerki ja detroidi skenet. ja oligi põhimõtteliselt kõik. kraftwerkist ei saa muidugi üle ega ümber, selle nime peab välja ütlema juba selle pärast, et inimesel, kes ei tea sellest muusikast absoluutselt mitte midagi, oleks vähemalt mingi pidepunkt. aga kõik need teised nimed, mis oli nende tähtsus, miks neid nimesid üldse mainiti? lihtsalt namedroppimise pärast?

huvitav oli tegelikult vana tehnika näitamine. ja see, et esimene sekventser sai ainult ühte nooti korraga mängida ja näiteks 3-noodilise akordi lindistamiseks oli vaja lindistada esimene noot, lint tagasi kerida, siis tein, jälle tagasi, kolmas. ühesõnaga ajamahukas käsitöö. see on muidugi iseenesest ju huvitav küll, aga kui filmis ei seostata seda muusikaga mis taustal mängib, siis ei teki suhestatust.

nii et selline film siis. ajast kahju ei olnud.

http://darkbeatmovie.com/

püha tõnu kiusamine

ma läksin püha tõnu kiusamist vaatama väga suure eelarvamusega. esiteks olen ma näinud sügisballi, mis oli üks väga sitt film. ma läksingi tegelikult vaatama, eeldades, et see on samasugune, võibolla isegi veel suurem artsy-fartsy bullshit. eriti peale ühe arvustuse lugemist, kus autor ütles, et keskmise vaataja jaoks võib seal liiga palju kunsti olla. see lause tähendab tavaliselt seda, et tegu on surmtüütu udus onamisega. põrnitsemisega. suitsetamise ja köhimisega. seda muidugi kriitik välja öelda ei julge, režissöör on ju sõber. ja vaataja kujutab ette et on diip. (ma kurat ei mäleta kes selle kirjutas, tean et see oli ekspressi vahel tv-kavas, aga netist üles ei leidnud, muidu oleks linkinud ka).

tegelikult kõik viitas sellele, et tulebki samasugune film, võibolla isegi mõttetum kui sügisball. plakat viitas sellele, illustreerivad kaadrid, isegi filmi lühitutvustus

„Püha Tõnu kiusamine” on lugu ühest tavalisest tõusiklikust keskastme juhist Tõnust, keda äkki hakkab kiusama headus. Headust otsides kaotab Tõnu tasapisi kõik: algul töö, siis pere ning lõpuks ka meelemõistuse.

sest millises eesti filmis ei lähe keegi hulluks?

aga nüüd palun kätte võtta ja ette kujutada – see oli väga hea film!

kui me vaatame filmi loo tasandilt, tegevuse järjepidevuse ja omavahelise sidususe tasandilt, siis seda ma tähele ei pannud. see oli esiplaan, aga samas taustsüsteemi osa. tõnu, kogu loo keskpunkt, oli nagu must auk. nagu üks värdja soenguga siluett. (kujutlege kui taavi eelma oleks greensuitis olnud ja pärast oleks tema kuju arvutis kahedimensiooniliseks mustaks siluetiks tõmmatud). kogu tegevustik mis tema ümber toimus oli liiga fantastiline, et teda ennast väga tähele panna, ta lahustus omaenese keskkonnaks. alguses, risti kandes ja joodikutega rääkides on ta veel inimene, aga lõpus noisiträkiga koera vedides on ta lõplikult maastiku osaks saanud.

tegelikult see keskastme juht ja tehase sulgemine, ja see maja põllal, see on triviaalseim osa filmist, nõrgim. kuigi see maja näeb väga lahe välja, ja stseen kus ta tehasest lahti lastud pässide vahel oma bentleyga sõidab, on väga meeleolukas ideeliselt töötaks film minujaoks isegi siis, kui tõnu ei oleks. kui kõik samad asjad juhtuksid, aga olematu inimese ümber. mis tegelikult jõuabki tagasi selle siluetijutu juurde. või kui proovida teisiti sõnastada – kui näha und endast kolmandas isikus, siis on sellel kujul ka ainult ähmased ja visandlikud inimese atribuudid. sa tead, et see oled sina liikumas ja tegutsemas, kuigi sa vaatad seda samas kaugemalt, justkui kehaväliselt pealt.

võtteplatsid on filmis täiesti uskumatud. politseijaoskond on ehe lynch, aga mitte lihtsalt koopia. see on parim näide filmitegija fantaasia realiseerumisest. kui väike tüüp trepist üles telefonile vastama läks, ma vaatasin ja olin hämmastuses. see oli kohutavalt kaunis. samamoodi prantslase klaverikorjusel turnimine. ja ülekuulamisruum!

ma ei ole kunagi tahtnud ühtegi eesti filmi endale koju, aga selle dvd ma ostan ära ja vaatan veel. loodetavasti on seal head dvd ekstrad ka.

kui lynch eestis käis, ja talt küsiti, et kuidas ta oma näitlejatele selgeks teeb mida ta neilt tahab, siis ta ütles, et ta räägib nendele sõnu, ja räägib veel, ja veel sõnu ( ‘i speak some words to them’), ja lõpuks nad saavad aimu tema mõtetest. ‘püha tõnu kiusamine’ on just selline film. veiko õunpuu toob vaataja ette mõned stseenid, lood, pildid, ja vaataja paneb sellest oma loo kokku. kui te hakkate filmist üles otsima viiteid teistele lavastajatele, nagu paljud arvustajad on teinud, siis te muudate elamuse kontrolltööks. parem lihtsalt laske ennast kaasa tõmmata. see on väärt film.

the gene generation

vaatasin eile ära filmi, mida ma olin juba ma pakun kaks aastat oodanud. andy laplegua, ehk combichrist’i, panzer ag ja icon of coili ninamees kunagi oma livejournalis kirjutas, et vot tehakse ühte filmi, millele combichrist teeb muusika. ja et tegu on ulmega ja seal on dna häkkerid ja assassinid ja bai ling ja et filmi nimi on the gene generation.

okei, mis saab veel parem olla, kui nahka ja lateksisse pandud hot asian chick, kes teeb kõvasti näopeksu ja dna häkkerid ja loads of cool gadgets, aga millel on veits brazili ja mad maxi fiilingut, sort of steam punk/cyberpunk mixup. ja combichrist kirjutab muusika (ja vilksatab ise ka korra ühes klubistseenis).

right? you get where i’m going with this? good or bad? do i say yea or nay to thishere movie?

well, i say nay!

see oli üks kõige halvemini lavastatud, kirjutatud ja mängitud filme, mis ma kunagi näinud olen. väga kõvasti auru oli läinud set’i peale, tehnoloogia oli aurupunk, samaaegselt holograafilised guid ja virvendavad monitorid, analooglülitid ja nõukogudeaegse väljanägemisega haiglaaparaadid. riietus oli nagu igas suvalises postapokalüptilises filmis, ehk siisnahktagid ogasid ja rihmu täis, aga vana ja kulund välimusega, va bai ling, kes oli aint läikiv nahk ja lateks. 

ja wtf see tagline tähendab – death is just an upgrade? seda ei olnud mitte kuskil filmis mainitud.

linnavaated olid eriti odavad arvutiefektid, mis natuke meenutasid lexxi.

kirjutamisel ei olnud kasutatud absoluutselt mitte ühtegi originaalset ideed. kogu film oli kokku pandud nii ärakäiatud klišeedest, et oli täielik pingutus, et see lõpuni vaadata. aga lõpuni vaadata ma tahtsin. lihtsalt põhimõtte pärast. ma ei tea isegi mis põhimõtte pärasti, aga ma lihtsalt pidin selle ära vaatama noh.

michelle ehk bai ling on assassin, kes dna-häkkereid tapab. tal on noorem vend jackie, kes on siuke uljaspea kes muudkui pahandustesse satub, heh-heh-heh, te teate ju küll neid väikeseid vendi, vanemad on surnud ja vanem õde on pidanud nende kahe eest hoolitsema aga tema on suur poiss ja teeb ise mis tahab ja üldse, ja talle meeldivad hasartmängud ja ta kaotab raha ja pahad mehed tahavad talle halbu asju teha ja siis õde peab teda muudkui päästma, aga ta ikka muudkui teeb rumalaid asju toob kõigile pahandusi kaela.

ja siis on teised pahad mehed, kes otsivad continuum transfunctioneri, mis on ainuke alles jäänud julla, ja sellega saab kõik maailma haigused ravida, või siis valedes kätes võib see kole relv olla, nii et ta ei tohi valedesse kätesse langeda aga ühed teised pahad ikka tahavad, et see nende kätesse langeks. ja üks hea teadlane just elab michelle’i ja jackie’ kõrvalkorteris ja transcoder on tema käes ja ta tahab sellele kiipi teha, et ta tööle hakkaks ja seda saaks inimkonna hüvanguks kasutada ja et ta enam ei hakkaks muteerima neid inimesi kes seda katsuva. ja michelle ja hea teadlane armuvad aga lõpus ta sureb ära ja michelle on kurb. nüüd ma vist jätsin mõned plat twistid välja aga vaadake ise, mul on näpud trükkimisest väsind.

nii et vot. ainuke remotely lahe asi kogu filmi juures oli kaameraläätsele pritsiv arvutiga tehtud veri kui kellelegi tohlakat anti. isegi bai ling paljalt duši all oli halvasti tehtud.

sügisball

käisin eile täiesti tühja lehe ja ilma mingisuguste ootuste-eelarvamusteta vaatamas. lugenud ‘sügisballi’ ma ei olnud, ühtegi arvustust ka mitte. niisiis.

film oli sitt, pask ja kusi. kõik selles filmis oli klišee. kõikide artsy-fartsy filmide, aga eriti muidugi eesti filmide üks suur klišee. mitte ühegi tegelase käitumine ei olnud absoluutselt mitte mingit moodi motiveeritud. nad ei olnud isegi multikategelased, nad olid kujud, mis lihtsalt tegid midagi, millel ei olnud mõtet. ja enamus filmist oli muidugi vaikimine, aga kui keegi ka suu lahti tegi, siis oli dialoog absurdne ja ülehelindatud.

samas oli igas kaadris toimuv ometi etteennustatav. soomlane sõi, siis tegi muidugi suitsu ja pani oma affi tõmblema. šveitser ajas paljana peegi ees habet, mis automaatselt tähendas ka kubeme šeivimist. kui laval on püss, peab sellest ka pauku tegema.

kõige hullem ongi vist see, et tehakse mingeid mõttetuid asju, ja sa ikka tead mis juhtuma hakkab.

kaameratöö – värisev, mõttetud tühjad ja ebavajalikud kaadrid, klišeed. kui palju võib sellised filme teha, vaadata? kas küllastust ei teki? oleks ma seda kodus vaadanud, siis ma ei tea kas ma vastu oleks pidanud. samas olen ma ka puhtast masohhismist coelho ‘alkeemiku’ läbi lugenud, nii et inimese võime kannatada ja iseendale kannatusi põhjustada on ikka suur ja lai. nagu venemaa.

kuskil keskel, kui tüdimus ei olnud veel väga suur, mõtlesin et seda filmi võiks koos sõprade, ohtra alkoholi ja kommenteerimisega vaadata, aga isegi see võib tüütuks kiskuda.

isegi muusika oli üleni klišee. täpselt nagu sellisest filmist ootaks. ja sven grünbergi ‘balli’ kasutamine lõpus vihastas mind.

üldse see film vihastas mind.

nagu mismõttes? võtame või alguses selle kägistamisstseeni. ilmselgelt ei kägistanud mati naist päriselt. naine suutis karjuda, rääkida, sülitada. kui sul on kõri kinni pigistatud, siis heal juhul suudad sa ainult kähiseda. nii et see kägistamine oli tehtud ainult kaamera jaoks. sa olid kogu filmi jooksul teadlik, et see on film. mingit sisseelamismomenti ei tekkinud. sa vaatasid ekraanile ja mõtlesid et milleks.

rumal rumal film.

where have all the movies gone…

olen siin vahepeal üritanud igast vanu ja õu-mai-gaad-sa-ei-olegi-seda-näind-vä filme vaadata, suht palju saasta olen seega näinud. mad max 1 oli koerasitt ja mad max 2 koerakaka. what’s eating gilbert grape’i ei viitsind ma lõpuni vaadata. supervixenseid ka mitte. terminaator ei olnud ajale absoluutselt vastu pidanud. ma ei tea, kus on kõik head filmid ah?

richard linklateri a scanner darkly oli samas stiilis nagu waking life, mistõttu ta ei olnud enam üldse nii äge. philip k. dicki aluseks olnud jutt muidugi lisas natuke juurde.

cronenbergi a history of violence – jama. ja ma veel ostsin isegi dvd. no miks ma ei mõista. ja kusjuures deleted scenes olid siuksed, mida just cronenbergilt ootaks, eriti kui mõelda naked lunchi pihta. ja siis dude oopis otsustas mingi siukse asja teha…

ja darren aronofsky. mismõttes ta tegi the fountaini ah? lodev tearjerker. algul visuaalid olid siuksed, et ma mõtlesin et nüüd tüüp on mingid kõvemad rahad taha saanud ja õmbleb uued meistritööd valmis aga tegelt ma ei teagi mis ta teha tahtis. sest seda ma küll ei usu, et see mingeid erilisi rahasidsisse toob. oh aeg oh aeg.

üks suht okei film vist on vahele mahtunud – selle scrubsi tüübiga peaosas, the last kiss. läheb sinna closeri ja we don’t live here anymore’i kanti.

a muidu – mis ma teen ah?

mulle ei anna rahu, et

kinos jookseb inland empire ja ma ei ole seda veel näinud…

why oh god? receive thou this prayer and in thy infinite wisdom let it come to pass that thy faithful servent should be blessed

kes tahab minna?