viimase aja filmimölluga seoses

mul on üks töökaaslane filmifriik, ja seda sõnaotseses mõttes. ta ei spetsialiseeru, nagu paranoiadisco, või trash või kasvõi ulmeguru, kes siiski ei kirjuta ainult filmidest, vaid ulmest noh, nagu nimi ka vihjab, vaid ta vaatab kõike, väga palju, ja kordaks veel – kõike. suht veider minu jaoks, aga vähemalt meil on huvitav rääkida.

enihuu, rääkisime stalkerist ja lühijutust, millel film põhineb, ja ta mainis mulle sellist lühisarja, nagu the lost room (imdb, wiki). lühidalt seisneb tegevus selles, et kuskil on üks hotellituba, kust pärinevad igasugused esemed, millel on veidrad või mõttetud või vägevad võimed. näiteks kell aurustab vaske. kui võtit ükskõik millises lukuaugus keerad, viib see sind sinna hotellituppa. ja nii edasi. kes on strugatskite väljasõitu rohelisse lugenud, see näeb ideede sarnasust. ja vot selle tõttu pakkuski sari huvi.

olen nüüd selle läbi vaadanud, ja saan aru, miks tema saab nii palju filme vaadata ja mina mitte. me oleme sel teemal rääkinud, ja tema ütleb, et ta suudab mingi teose ideed nautida ilma et vorm ilmtingimatta samal tasemel peaks olema. muidugi on meil erinevad maitsed ka, aga näiteks paranoiadisco paneb peter jacksoni braindeadi oma filmide top viite. see on küll täiesti uskumatu film, sombisid näiteks hakitakse muruniitjaga, aga huumorgore ei ole minu žanr, ja ma ei pea braindeadi heaks filmiks. ja siinkohal ei taha ma midagi halvasti öelda eelpoolmainitud blogijate kohta, meil on lihtsalt piisavalt erinevad maitsed. mõnda filmi olen nende vihje peale vaadanud ja olnud. veelkord, nende blogid meeldivad mulle.

the lost room – idee mulle meeldis, aga teostus on valemlik. sest. milleks tehakse praegu sarju? milleks lost, prison break? et telekasse sarja vahele reklaami müüa. et hooaegade kaupa dvd boxe müüa. ja ärgem siin endid isegi vaid sarjadega piirakem, sinna hulka võib visata ka enamuse holliwoodi filmitoodangust. ja selliseid asju toodetakse, sest inimesed tahavad teada MIS EDASI JUHTUB.

eesmärk on olemas, alginfo antud, nüüd tuleb peategelane algusest otsa koos vaatajaga viia nii, et kummalgi igav ei hakkaks. ja vot siin seisneb minu jaoks probleem. lugu seatakse esiplaanile, inimesed on loo teenistuses, dialoog käib vaid loo enda teemadel. kui peategelasel ei ole veel aeg mingit informatsiooni kätte saada, siis aktsepteerib ta krüptilisi vastuseid kõrvaltegelastelt, või on küsimuse vastuseks vaid paljutähenduslik pilk, followed by fade-to-black. kui on olemas võti, millega saab igalt poolt ära kaduda, siis vajaduse korral keerab vestluspartner võtmeomanikule selja, läheb baarikapi juurde jooke segama, samal ajal juttu rääkides ja nb! oma kuulmist, perifeerset nägemist ja üldse ümbritseva ruumi tajumist välja lülitades. ja sekundi pärast imestab kuhu teine siis nüüd kadus ä.

kui nüüd situatsiooni püüda ette kujutada, siis kaks inimest ühes toas, isegi kui nad on selgadega üksteise poole, teavad kus teine asub, nad kuulevad hingamist, liigutamist ja liikumist. nad näevad silmanurgast varju, asendi muutust jne. nad siiski tajuvad üksteise olemist samas toas. raamatusse, filmi vms süvenemise korral ainult minnakse nö teise kohta ära ja ei panda ümbritsevat niiväga tähele. kui aga teisel inimesel on müstiliste võimetega ese, mille abil ta võib ära kaduda või sind sekundiga mehhiko väikelinnast paari kilomeetri kaugusele maantee peale saata, või pastakas millega saab liha hetkega ära põletada, siis normaalne inimene passiks eriti hoopikalt peale, et tema selja taga millegi veidraga hakkama ei saadaks.

ühesõnaga loo absoluutne domineerimine, karakterite kui just mitte ebausutavus, sest loo enda piirides võivad nad täiesti loogiliselt/ägedalt/usutavalt tegutseda, vaid ebausutavus inimolenditena. nende eksistents reaalses maailmas oleks mõeldamatu.

võtame matrixi. esimene osa andis idee, kaks järge püüdsid selle õhku visatud idee ja tahtsid kõik otsad kokku viia, ja ilusa punase lehvi veel otsa siduda. reloaded demonstreeris sellist valemlikkust eriti hästi. neo lihtsalt käis ühe juurest teise juurde ja laskis endale loenguid lugeda, laskis vaatajaile, lugu jutustada.

või võtame veel selle kurikuulsa sügisballi. režissööril oli vaja, et toimuksid stseen a, b ja c. kuna tegemist ei ole massipublikule suunatud filmiga, siis lineaarset jutustust ei ole vaja, aga põhimõte on ikkagi sama. filmi enda depressiivses depressiivses raamistikus võisid inimeste teod isegi omal kohal olla, kuid jällegi, selliseid inimesi ei eksisteeri. ja ma ei räägi isegi nendest kõige äärmuslikematest rändom asjadest, nagu lavastaja surnuks peksmine või üksikemalt napsu ja nussi nurumine, ma räägin näiteks kohast, kus theo on maureri naisega hommikul voodis ja nad naeravad. või kui mati oma toas kirjutab ja kõvahäälselt mõtleb. kui need raamatuvirnad seal on tema poolt läbi ka loetud, siis ta naeraks iseennast sellise klišeelisuse (näete, jälle see sõna) eest välja.