siukse asja leidsin kõvakettasügavustest…

18juuni09

Kaarnakivi

Lähen sõbra aeda õunavargile. Ühe puu otsast võtan kolm krimpsus sibulaõunanässi ja teise otsast kolm veel koledamat õuna. Jõuan oma hoovi tagsi, ja paps ütleb, et proovi neid kindlasti, ära minema viska. No ega ma ei kavatsenudki neid ju minema visata.

Hammustan esimesest õunast aga see on seest mädand. Proovin natuke koore lähedalt näksida, aga paha maitse on ikka juures. esimesed kolm nässi viskan minema. Paps jälle ütleb, et sa proovi ikka maitset ka.

Kolm õuna on mul veel järgi. Maitsen esimest. See ei ole üldse mädand, ja hoolimata sellest, et ta on väike ja krimpsus, on ta päris hea. Kaks esimest söön ära, südamed ka. Kui kolmanda suhu panen, on sellel seebi ja söe maitse. Selge – kaarnakivi.

Otsin ühe vana punutud nahkriba üles, ja sõlmin kaarnakivi selle külge. Ning siis riputan kaela.

***

Olen kuskil maanteel ja ja mingi võlur või šamaan tuleb minu juurde ja küsib, et kas mul on kaarnakivi. Natuke umbusklikult vastan, et on küll jah.

“Aga kas sa kaarnakivi sõnu tead?”

“Ei tea. MIs on kaarnakivi sõnad?”

Selle peale üritab ta kaarnakivi mult ära võtta. Ilmselt on ta kuidagi tunnetanud, et ma kaarnakivi kasutan, ja nüüd kasutab tema enda oma. Aga paistab, et kuigi tema ilmselt teab kaarnakivi sõnu, siis mul on võimsam kivi ja ma suudan tema rünnakuid tõrjuda.

***

Olen linnas, kolmekordse valge maja juures, kuhu päris palju inimesi on kogunenud. Järsku on minu juures kaks väga lühikest inimest. Üks on natuke pikem kui teine, kuid temagi ulatub mulle vaid napilt õlani. Nad ütlevad, et on universumi valitsejad, ja et mul on kaarnakivi, siis ma pean paar katset läbi tegema.

Esimeseks katseks on minna sinna majja, ja välja uurida, et mis toimub.

Käivad mingid jutud, nagu oleks lift majja sisse kukkunud. Hakkan maja treppidest üles minema, kuid trepid on inimesi täisja ma ei liigu erti kiiresti edasi.

Siis proovin kaarnakivi. Hõõrun seda ja soovin, et ma oleks majas sees. Satun tühja tuppa. Ja nii hakkan maja keskme poole liikuma. Ettevaatlikult. Proovin alati tühja tuppa “hüpata”. Siis satun tuppa, kus kaks inimest sees on. Hõõrun kiireti kaarnakivi, ja inimesed ei panegi enam tähele, et ma toas olen, ja ei mäleta pärast sellest enam midagi.

Nüüd hülgan ettevaatuse, ja hüppan kohe sündmuspaigale, ja kaarnakivi hoolitseb selle eest, et teised inimesed selles midagi imelikku ei leiaks, et ma järsku tuppa ilmusin.

Paistab, et midagi erilist pole juhtunud. Lihtsalt ühe toa põrandast on ruudukujuline poolteist korda poolteist meetri suurune tükk alumise korteri põrandale kukkunud. Hüppan universumi valitsejate juurde tagasi.

***

Olen oma sugulase aias, ja peale minu on seal veel igasuguseid inimesi. Osad tuttavad, osad mitte.

Järsku aga mõtlen, et miks ma pean universumi valitsejate käske täitma ja kaarnakivi abil ,muudan ennast ise universumi valitsejaks, ja kaks väikest inimest, kes on üleni nahka riietunud, kaovad.

Siis soovin,e t need inimesed, kes aias on, teeksid seda, mis ise tahavad.

Ja inimesed hakkavad käituma nagu loomad. Mõned roomavad ringi ja häälitsevad vaikselt, teised uitavad niisama, mõned käivad käpukil. Kostub imelikke hääli, karjeid.

Lähen ühe oma kursaõe juurde ja ta hakkab mult suhu võtma. Siis tunnen aga, et midagi on valesti ja pistan oma sõrme talle suhu. Tema väikesed hambad on otsast teravaks viilitud. Lükkan ta õrnalt külili ja siis löön tema pead kaks korda tugevalt vastu kivitreppi. Verd ei tule üldse palju, oimukoht on tal ainult natuke punane.

Siis vaatan, et kas mõni inimene on kuskil eemal ja üksinda.

Keegi uitabki kartulivagude vahel. Lähen tema juurde ja lõõn talle noaga külge, et teda haava sisse vägistada.

***

minu käsutuses on poolrai-poolhai. Eestpoolt rai, aga haisabaga. Ja ta mitte ei elune vees, vaid niiöelda hõljub maa kohal. Ja viis inimest üritavad teda ära tappa.

Panen oma pea läbi rai kõhu tema sisse ja vaatan ringi. Seest on puhas ja valge. Siis teen kaarnakivi abiga nii, et ma näeks sama mis rai. Siis käsin tal erinevaid vaatamismooduseid vahetada. Kui järg infrapuna kätte jõuab, võtan ma pea rai seest välja, ütlen: “Tapa”

Kaarnakivi

Lähen sõbra aeda õunavargile. Ühe puu otsast võtan kolm krimpsus sibulaõunanässi ja teise otsast kolm veel koledamat õuna. Jõuan oma hoovi tagsi, ja paps ütleb, et proovi neid kindlasti, ära minema viska. No ega ma ei kavatsenudki neid ju minema visata.

Hammustan esimesest õunast aga see on seest mädand. Proovin natuke koore lähedalt näksida, aga paha maitse on ikka juures. esimesed kolm nässi viskan minema. Paps jälle ütleb, et sa proovi ikka maitset ka.

Kolm õuna on mul veel järgi. Maitsen esimest. See ei ole üldse mädand, ja hoolimata sellest, et ta on väike ja krimpsus, on ta päris hea. Kaks esimest söön ära, südamed ka. Kui kolmanda suhu panen, on sellel seebi ja söe maitse. Selge – kaarnakivi.

Otsin ühe vana punutud nahkriba üles, ja sõlmin kaarnakivi selle külge. Ning siis riputan kaela.

***

Olen kuskil maanteel ja ja mingi võlur või šamaan tuleb minu juurde ja küsib, et kas mul on kaarnakivi. Natuke umbusklikult vastan, et on küll jah.

“Aga kas sa kaarnakivi sõnu tead?”

“Ei tea. Mis on kaarnakivi sõnad?”

Selle peale üritab ta kaarnakivi mult ära võtta. Ilmselt on ta kuidagi tunnetanud, et ma kaarnakivi kasutan, ja nüüd kasutab tema enda oma. Aga paistab, et kuigi tema ilmselt teab kaarnakivi sõnu, siis mul on võimsam kivi ja ma suudan tema rünnakuid tõrjuda.

***

Olen linnas, kolmekordse valge maja juures, kuhu päris palju inimesi on kogunenud. Järsku on minu juures kaks väga lühikest inimest. Üks on natuke pikem kui teine, kuid temagi ulatub mulle vaid napilt õlani. Nad ütlevad, et on universumi valitsejad, ja et mul on kaarnakivi, siis ma pean paar katset läbi tegema.

Esimeseks katseks on minna sinna majja, ja välja uurida, et mis toimub.

Käivad mingid jutud, nagu oleks lift majja sisse kukkunud. Hakkan maja treppidest üles minema, kuid trepid on inimesi täisja ma ei liigu erti kiiresti edasi.

Siis proovin kaarnakivi. Hõõrun seda ja soovin, et ma oleks majas sees. Satun tühja tuppa. Ja nii hakkan maja keskme poole liikuma. Ettevaatlikult. Proovin alati tühja tuppa “hüpata”. Siis satun tuppa, kus kaks inimest sees on. Hõõrun kiireti kaarnakivi, ja inimesed ei panegi enam tähele, et ma toas olen, ja ei mäleta pärast sellest enam midagi.

Nüüd hülgan ettevaatuse, ja hüppan kohe sündmuspaigale, ja kaarnakivi hoolitseb selle eest, et teised inimesed selles midagi imelikku ei leiaks, et ma järsku tuppa ilmusin.

Paistab, et midagi erilist pole juhtunud. Lihtsalt ühe toa põrandast on ruudukujuline poolteist korda poolteist meetri suurune tükk alumise korteri põrandale kukkunud. Hüppan universumi valitsejate juurde tagasi.

***

Olen oma sugulase aias, ja peale minu on seal veel igasuguseid inimesi. Osad tuttavad, osad mitte.

Järsku aga mõtlen, et miks ma pean universumi valitsejate käske täitma ja kaarnakivi abil ,muudan ennast ise universumi valitsejaks, ja kaks väikest inimest, kes on üleni nahka riietunud, kaovad.

Siis soovin,e t need inimesed, kes aias on, teeksid seda, mis ise tahavad.

Ja inimesed hakkavad käituma nagu loomad. Mõned roomavad ringi ja häälitsevad vaikselt, teised uitavad niisama, mõned käivad käpukil. Kostub imelikke hääli, karjeid.

Lähen ühe oma kursaõe juurde ja ta hakkab mult suhu võtma. Siis tunnen aga, et midagi on valesti ja pistan oma sõrme talle suhu. Tema väikesed hambad on otsast teravaks viilitud. Lükkan ta õrnalt külili ja siis löön tema pead kaks korda tugevalt vastu kivitreppi. Verd ei tule üldse palju, oimukoht on tal ainult natuke punane.

Siis vaatan, et kas mõni inimene on kuskil eemal ja üksinda.

Keegi uitabki kartulivagude vahel. Lähen tema juurde ja lõõn talle noaga külge, et teda haava sisse vägistada.

***

minu käsutuses on poolrai-poolhai. Eestpoolt rai, aga haisabaga. Ja ta mitte ei elune vees, vaid niiöelda hõljub maa kohal. Ja viis inimest üritavad teda ära tappa.

Panen oma pea läbi rai kõhu tema sisse ja vaatan ringi. Seest on puhas ja valge. Siis teen kaarnakivi abiga nii, et ma näeks sama mis rai. Siis käsin tal erinevaid vaatamismooduseid vahetada. Kui järg infrapuna kätte jõuab, võtan ma pea rai seest välja, ütlen: “Tapa”

Filed under: entertainment, general filth   |  2 Comments